Paprika

Paprika (Capsicum) perekonna esindajaist pakuvad köögiviljanduses huvi peamiselt kaks liiki, mis pärinevad Lõuna- ja Kesk-Ameerika troopilistelt aladelt ja toodi Euroopasse 16. saj pärast Ameerika avastamist. Euroopas viljeldi paprikat algul ilutaimena ja alles hiljem hakati teda tarvitama köögiviljana. Aretatud on nendest kahest liigist välja köögiviljapaprika (ka magusa pipra nime all), aga samuti maitseainena tarvitatavaid nn vürtsipaprika (kibeda ehk türgi pipra) sorte. Teist, põõsaspaprikat ehk chilit kasvatatakse ainult maitsetaimena. Põõsaspipart, mis oma kodumaal on mitmeaastane taim ja võib kasvada kuni 2 cm kõrguseks, viljeldakse troopilistel aladel. Köögiviljapaprikat kasvatatakse tänapäeval avamaal laialdaselt soojema kliimaga maades, samuti Aafrika, Aasia ja Ameerika mandril.

Köögiviljapaprika on pika kasvuajaga üheaastane soojalembene rohttaim. Kasvuks ja arenemiseks sobivaim temperatuur on +18 kuni +25°C, mistõttu saab teda Eesti kliimas edukalt kasvatada üksnes katmikalal klaasi või kile all. Vürtspaprikat kasvatavad paljud kodudes aknalaual lillepotis.

Paprika vili on botaaniliselt mari, ehkki seda rahvapäraselt ebaõigesti kaunaks kutsutakse.

Köögiviljapaprika vili võib sordist olenevalt olla väga mitmesuguse kuju, suuruse, värvusega. Tarbimisküpselt on viljad enamasti punased või rohelised, sageli ka oranzid, violetsed või koguni valged. Põõsaspaprika viljad on väikesed, vaid 1-5 cm pikkused, valminult oranzid või pruunikaspunased.

Paprika on keemiliselt koostiselt väga väärtuslik. Tema viljad sisaldavad erakordselt palju C vitamiini – kuni 250 mg%, kibedad sordid rohkemgi. C vitamiini sisalduselt on paprika köögiviljadest esikohal ja võrreldav vaid petersellilehtede ning marjadest mustsõstraga.

Paprika ravib

Tervise seisukohalt on väga tähtis valminud paprikas sisalduv P vitamiini kompleksi kuuluv aine, mis muudab veresooned elastsemaks ja kapillaarid tugevamaks, vähendab sisemiste verejooksude ohtu stressi ja südame-veresoonkonna haiguste puhul. On tõestatud, et P vitamiin ergutab kilpnäärme tegevust ja tõhustab sellega organismi ainevahetust, hoiab südametegevuse rütmis ning soodustab vaimset arengut. P vitamiin tõstab söögiisu, soodustab seedimist, desinfitseerib suu, mao ja soolestiku limaskesti. Rahvameditsiinis kasutatakse vürtspaprikat ammust ajast viinaleotisena külmetushaiguste, palaviku ja seedehäiretega kaasnevate vaevuste, samuti reumaatiliste valude leevendamiseks. Rahvameditsiin soovitab magusate paprikasortide mahla juua või rohkesti värsket paprikat süüa neil, kes peavad töötama kõrgendatud radioaktiivsusega vm saaste tingimustes, samuti kiiritus- ja leukoosihaigetel. Paljud on kindlalt veendunud, et paprikal on ka elu jätkamise võimet soodustav toime. Farmaatsiatööstuses leiab see kasutamist mitmesuguste ravimite valmistamisel.

Paprika toidus

Paprika tarvitamine toiduna mõjub ergutavalt, peletab väsimuse tänu suurele C vitamiini sisaldusele. Köögiviljapaprikat süüakse toorelt salatites, hautatult või keedetult koos teiste köögiviljadega, mitmesuguste täidistega täidetult või kui maitseainet kastmetes, suppides. Väga hästi sobib ta ka marineerimiseks vm moel konserveerimiseks. Vürtspaprikat kasutatakse kuivatatult ja jahvatatult (nn punane pipar) liha-, kala-, köögivilja- jt. toitude maitsestamiseks. Chili ehk cayenne pipart kasutatakse samuti väga ettevaatlikult maitseainena nii naturaalsel kujul kui ka kuivatatult-jahvatatult. Kuna paprika on tänuväärt materjal nii toor- kui segasaltite valmistamiseks, siis jagan ka mõningaid retsepte. Salatiks peenestatakse poolitatud kaunad, seemnetest puhastatud (seemned liiga terava maitsega) ja kastmeks võib valida valmis majoneeskastmeid, õlisid aga ka hapukoort.

 

Allikas: http://nokitse.ee