Eestlased ja tšilli

Edward Lucas

Edward Lucas Foto: Pm

Edward Lucas: eestlased ja tšilli

20. september 10:40

Tšillipipar ei ole eesti köögile omane. Aga see on aidanud mõned Eesti silmapaistvad pojad ja tütred Economisti toimetuses kuulsaks teha.

Paprika-vitamiinisalat

1 suur kollane paprika

1 suur punane paprika

1 keskmine sibul

2 apelsini

4 kiivit

1 suur õun sidrunimahla

Kasteks: 3 spl salatiõli

3 spl sojakastet pipart, suhkrut, pisut soola

*Paprikakaunad puhastada ja lõigata kitsasteks ribadeks. *Sibulast lõigata imeõhukesed rattad, apelsinid ja kiivid koorida ning tükeldada. *Õunad koorida, tükeldada ja piserdada kohe sidrunimahlaga, et õunte lõikepind ei tumeneks. *Salatiained segada ettevaatlikult läbi, tõsta serveerimiskaussi. *Segada kaste, maitsestada korralikult. Kaste valada salati peale ja lasta salatil enne laualeandmist veidi seista.

Paprikad

Paprika

Paprika- Capsicum sp., Solanaceae, rohttaim, poolpõõsa ja madala lehtpõõsaste perekonda maavitsaliste sugukonda kuuluv. Paprika vili on botaaniliselt mari, ehkki seda rahvapäraselt ebaõigesti kaunaks kutsutakse. Vilja kest on nahkjas ja läikiv. 5-30 cm pikad ja kaaluvad kuni 250g. On umbes 50 liiki.

Köögiviljapaprika vili võib sordist olenevalt olla väga erinevate kujude, suuruse ja värvusega. Nii on piklike, ümarike, lapikümarike, ruljate ja kooniliste viljadega sorte. Tarbimisküpselt on viljad punased või rohelised, sageli ka oranžid, violetsed või koguni valged.

Paprika perekonna esindajaist pakuvad huvi kaks liiki: C. annuum ja C. frutescens. Mõlemad pärinevad Lõuna-ja Kesk-Ameerika troopilistelt aladelt ja selle tõid Euroopasse hispaanlased pärast Ameerika avastamist 16. sajandil. Euroopas viljeldi paprikat algul ilutaimena ja alles hiljem hakati kasutama köögiviljana.

Nii köögivilja-kui ka vürtsipaprikat viljeldakse tänapäeval avamaal laialdaselt paljudes soojema kliimaga Euroopa maades, samuti ka Aafrikas, Aasias ja Ameerika mandril. Jahedama kliimaga aladel, näiteks Hollandis, viljeldakse neid katmikalal. Põõsaspaprika ehk chilli kasvab kuni 2 meetri kõrguseks, peamiselt troopilistel aladel Kesk-ja Lõuna-Ameerikas, Aafrikas, Indias ja Hiinas.

Paprika on väga kõrge dieetilise väärtusega. Süsivesikute, valkude, mitmete elutähtsate mineraalainete, provitamiini A, vitamiin B kõrval väärivad erilist esiletõstmist alkaloid kapsaitsiini ning P- ja C-vitamiini sisaldus. Kapsaitsiinisisaldus annab kibeda maitse. Eri sortidel on see erinev.

Paprika ongi tegelikult ainuke köögivili, mis P-vitamiini märkimisväärsel hulgal sisaldab. P-vitamiin on väga oluline inimorganismi vereringe reguleerimisel ning ta mõjub soodsalt hüpertooniatõve, ateroskleroosi ja neeruhaiguste puhul.

Väga kõrge on ka C-vitamiini sisaldus. Täisküpsetes viljades on 175-300 mg%.

Energeetiline väärtus: 100g/23kcal.

Paprika tarvitamine toiduna või toidulisana mõjub ergutavalt, tõstab söögiisu, soodustab seedimist, desinfitseerib suu, mao ja soolestiku limaskesti. Rahvameditsiinis kasutatakse vürtsipaprikat ammusest ajast viinaleotisena külmetushaiguste, palaviku ja seedehäiretega kaasnevate vaevuste, samuti reumaatiliste valude leevendamiseks. Farmaatsiatööstuses leiab paprika kasutamist mitmesuguste ravimite (plaastrite, salvide jms) valmistamisel. Ühesõnaga paprika on väga kasulik!

Toiduks tarvitatakse paprikat väga mitmeti. Köögiviljapaprikat süüakse toorelt salatina, samuti mooritult või keedetult koos teiste köögiviljadega, mitmesuguste täidistega täidetult jne. Väga hästi sobib ta ka marineerimiseks või muul moel konserveerimiseks. Vürtsipaprikat kasutatakse kuivatatult ja jahvatatult (nn punane pipar) liha-, kala-, köögivilja- jt toitude maitsestamiseks.

Köögiviljapaprika on võrdlemisi pika kasvuajaga soojalembeline rohttaim, mis hävib juba –0,3C kuni –0,5C temperatuuril. Seetõttu saab teda Eesti kliimaoludes edukalt kasvatada vaid katmikalal. Vürtsipaprika kasvatamine ei ole võimalik avamaal. Küll aga kasvab vürtsipaprika meil paljudes peredes ammust ajast toas aknalaual lillepotis.

www.miksike.ee

Kuidas pikeerida tomati- ja paprikataimi?

Aialeht

Tomatitaimed
Pikeeritud ja juba pisut kasvanud tomatitaimed

Foto: Astrid Lepik

Mõnel tublil aednikul on nii tomati- kui ka paprikataimed juba suuremates pottides kasvamas. Kuid enamasti peaksid nad olema just nii suured, et vajavad esimest ümberistutamist. Kuidas seda teha ja mis on erinevus nende kahe taime vahel?

Kui tomati tõusmete idulehed on täis kasvanud ja võtnud rõhtsa asendi, tuleb noored seemikud pikeerida. Pikeerimine on tärganud taime ümberistutamine koos juureotsa näpistamisega. Sellise tegevusega tagatakse taimedele parem valgustatus, kuna tihti tärganud taimed paiknevad tihedasti üksteise kõrval. Samuti parandab pikeerimine taime juure kasvu, sest juureotsa äranäpistamine parandab juure harunemist.

Pikeeritakse taimi, mille seemned külvati külvikasti või -karpi. Külvikassettidesse külvatud seemnetest arenenud taimi ei pikeerita. Need jäävad kassetti kuni kasvukohale istutamiseni. Samuti ei pikeerita taimi, mille seemned külvati potti, turbatabletti. Vajadusel istutatakse nad siiski ümber suuremasse potti.

Tomatitaime võib enne päris kasvukohta istutamist mitmeid kordi potist potti tõsta ja iga kord saab ta jälle alumiste lehtedeni mulda panna. Sellega saab vähendada taimede väljavenimist ning tulemuseks on ilusad, matsakad tomatitaimed.

Paprika puhul ei ole olukord nõnda lihtne, kuna paprika on igasuguse ümberistutamise suhtes üsna pirtsakas. Kõnealune taim ei talu juurekava vigastamist ja seetõttu tema juureotsi ei näpistata, samuti ei või teda uuesti lehtedeni mulda panna. Paprikataim peab olema istutatud alati samale kõrgusele, kus ta on senini kasvanud, vastasel juhul jääb taim pikalt kiratsema ja ei pruugigi vilja kandma hakata.

Pikeerimiseks tuleks valida spetsiaalne liivasegune kergem muld, milles taimedel on lihtne juuri kasvatada. Umbes nädala jagu peale ümberistutamist tuleks hakata taimi ka väetama. Selleks sobib hästi mõni looduslik kastmisväetis, näiteks mereadruekstrakt.